“Elevandi kõrtsi” lugu algab sellest, et eesti mees Ants saab päranduseks kõrtsi. Aasta on 2020. Ants tahaks aastaid tühjana seisnud elusüdame uuesti käima lüüa, kuid poeg ja naine on tema plaanide suhtes skeptilised. Pinnale ujuvad saladused, mille lahendamine tundub esmapilgul keeruline, kui mitte lausa võimatu. Jäädes oma kõrtsipidamise plaanidega üksipäini, hakkab Ants lappama aastasadade jooksul Elevandi kõrtsis peetud päevaraamatut. Ta rändab ajas tagasi – aastatesse 1941, 1915, 1905, 1900 ja lõpuks 1702. Aegadesse, mil kõrts pidi suutma olla rohkem ja suurem kui kõrts ning mil murrangulised ajaloosündmused murdsid ka elusaatusi.

Näidendis on kasutatud pärimust erinevate Eesti kõrtside ajaloost. Muuhulgas on teada fakt, et sellenimeline kõrts on tegelikult olemas olnud ning asus näidendi mängupaigast, Jäneda Pullitalliteatrist, vaid mõne kilomeetri kaugusel Aravete aleviku lõunaosas Kurisoo mõisa maadel. Näidendis on kasutatud veelgi detaile Hanno Talvingu koostatud raamatust “Eesti kõrtsid”, ent näidendi tegevuspaik on väljamõeldud koht, kus askeldavad tegelased, keda pole kunagi olnud ning kellega juhtuvad dramaatilised sündmused pole tegelikkuses kunagi aset leidnud.

“Elevandi kõrts” on seitsmest pildist koosnev ajamäng, kus neli näitlejat (Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp ja Märt Koik) kehastavad rohkem ligemale kahtkümmet erinevat tegelast läbi erinevate ajastute.

See, mis on olnud enne meid, aitab Antsul lõpuks leida lahenduse mitmele ülimalt tänapäevasele probleemile. Laiemas vaates tegelebki “Elevandi kõrts” suurte üldinimlike küsimustega. Et me ei tohi unustada seda, mis oli enne meid. Kui kaugele on inimene valmis minema kaitsmaks oma last või peret? Kuidas saavutada mõistmine erinevate põlvkondade vahel? Kui tuhanded surevad, kas siis on ühe inimese päästmisel tähtsust?

Autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Neoon Must.

Osades: Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Terje Pennie (Ugala Teater), Katariina Ratasepp, Märt Koik.