Sinna, tänna, mujale …
“Need 200 000 tulpi, mis Nurmiko põlengujärgselt Kirna mõsale kinkis, pidid kõik õitsema ja eriti sellel nädalavahetusel!” helistas Mare.
No kes siis ei taha näha 200 000 õitsevat tulpi!
“Eelmisel nädalavahetusel oli meil ligi 1000 külastajat, seekord võib arvestada ehk 1500-ga,” ütles Kirna mõis.
Niisiis valisime esmaspäeva. Seda enam, et minul said põllutööd pausile.
Niimoodi me sattusimegi sinna, tänna, Kirnasse ja mujalegi.
“Valgjärve siidrikoja juures pidid õitsema tuhanded õunapuud,” tuli järgmine info.
Õitsesidki, aga need olid niisugused pisikesed ja nuditud “tööstuslikud” puud, mitte niisugused, nagu meie oma vaimusilmas olime endale ette kujutanud. Vaimusilmapuu leidsime suvalisest teeservast.
Ja siis me leidsime teeservast veel Lalsi kiriku. Sellest me põld muud teadnud, kui et ühe poeg, teise lapselaps ja kolmanda väimees sinna kõik suvitama käivad.
MTÜ Vanaajamaja on ettevõte, mis alatasa kusagil midagi lahedat teeb. Selliseid “päris”-asju. Vabatahtlike abiga. Näiteks ehitati Ida-Virumaale Rannapungerja jõele ainulaadne katusega puitsild, Järuska sild. Vastseliina vallas päästeti kokkuvarisemisest Puutli kirik. Nüüd nokitsetakse mitmendat suve Lalsi kiriku kallal. Vabtahtlikult ja omast ajast teevad inimesed Eestimaa neid asju korda, mille jaoks muinsuskaitsel raha ei jagu – vägev!
“Mida Sina konkreetselt selle kiriku juures tegid?” helistan pojale.
“Peakupli puitribisid vahetasin.”
“Ja kuhu te kõik need 2500 inimest panite, kes siin sadkond aastat tagasi olla elanud?”
“Mmm… äkki nad on mesilasteks moondunud? Kuplitealune oli kõik puha mesilasi ja mett täis. Nii, nagu puuriga sortsu lasid, nii hakkas puhast kulda voolama… Need kuplid vist ainult seeläbi veel püsti püsisidki, et nad olid meega kokku liimitud…”
Lalsi kirik
Järuska sild. Pilt on pärit lehelt “puhkaeestis.ee”
“Kas Sa Pilistvere kivikangru juures oled käinud?”
“Ei ole.”
Nüüd siis olen.
Pilistvere kivikangrut hakati rajama hingedepäeval 1988, mälestamaks stalinismi ohvreid.
Memoriaali keskmeks on murekivide kangur – vanarahva tava järgi asetati kohale, kus toimus veretöö, kivi. Kivid on sinna inimeste poolt kokku kantud ja tähistavad nii konkreetseid hukkunuid, kuid kive on toodud ka ahervaremeiks muutunud taludest. Nii moodustunud suurt kivikuhjatist ümbritsevad poolkaares mälestuskivid kõigist maakondadest küüditatuile.
1988 ei olnud sugugi kindel, missugune ausammas alles jääb, eriti kui ta on suunatud ainupartei inimsusevastaste kuritegude paljastamisele. Sellest ka pragmaatiline põhjendus – kivihunnikut on kõige raskem lõhkuda. Ka ei saa kivikangur kunagi valmis…
Kilplaste teemapargis polnud me samuti keegi käinud. Kuid ma soovitan seda soojalt kõigile mahehuumori armastajatele!
Ehk peaks vanuigi endalegi sellise kiiktooli hankima ?
Soovitan kohe nii soojalt, et kokku sai reisiprogramm “Sinna, tänna ja mujale.”
Pane usaldusväärsetest sõpradest 7-liikmeline punt kokku ja lähme – hea tuju reisile! Sinna, tänna ja mujale! Üks variant on näiteks niisugune, et lähme kilplaste juurde, lähme Eesti Näkiuuringute keskusesse ja et endast mitte väga rumalat muljet jätta, siis põikame ka Struwe kaare teemaparki Võivere tuulikus. Ja võib-olla pole Sa veel ka Norras käinud? Kui oledki, siis Sa tead, Norra mullitavaid allikaid võib ka mitu korda vaadata.
Kuna reisi pealkiri on “Sinna, tänna ja mujale”, siis võib juhtuda, et põikame veel kuskile… Sinna või tänna…