Viisin oma ema emadepäeva puhul peaaegu Hollandisse – Eestimaa vägevaimale nartsissipõllule.
Emale hirmsasti meeldis ja mulle ka. Või – no näita mulle naisterahvast, kes nii suure hulga lillede juures peast natuke segi ei läheks!
See, et põld ulatub vat nii – nii kaugele, on üks asi.
See, et põllumees Andil on seal põldude pääl tervelt 170 nartsissisorti, on juba teine asi.
Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline, siis jälle vastupidi. Ja nii 170 korda…
See, et Maaülikooli õppejõud ja suur sibulasõber (olgu, sibullillede sõber) Andi on raamatute “Maalehe nartsissiraamat”, “Maalehe gladiooliraamat”, “Liiliad aeda”, “Sibullillede ajatamine” jt autor, on juba kolmas asi.
See, et muheda olemisega mees on valmis kõigile küsimustele vastama ja nõu andma, on juba neljas asi.
Ja see, et maksimaalset õiteilu jätkub veel vaid loetud ajaks, on viies asi. Kõige kindlam oleks panustada järgmise nädala ja selle lõpuosa / uue alguse peale, st nädalavahetuse 16.-17. mai kanti, arvab Andi. Rohkem ilmselt mitte.
Pane oma usaldusväärsetest sõpradest kamp kokku ja – lähme! Selle pika passimise peale võib ju endale lõpuks ka midagi ilusat lubada!
